MallNukke

Nukke popkunst algas pliiatsi ja pastelliga. Tema varasemad joonistused, valdavalt figuraalsed kompositsioonid, olid luksuslikult värviküllased, kiiskavas, ergavas, mürgilt sätendavas värviskaalas ning jõuliselt konstueeritud. Kõik oli dekadentlikult pillav. Kuld- ja sidrunkollane, vasepuna, priljantroheline, purpur, lõheroosa, ihuroosa – kõik silmakriipivad ja adrenaliinirohked värvikeedused olid Nukkel juba varakult repertuaaris. Sellel voogaval värvikangal võtsid koha sisse juba tuttavad erootilised figuurid varasemast graafikast, nüüd küll kirevaiks tätoveerituina ja naudisklevalt lõtvades esinemispoosides. Kummatigi hakkasid pliiatsijoonistustele ühel heal päeval kuhjuma, kleepuma ja lisanduma väljalõiked glamuuriajakirjadest, hiljem mugandus isiklik joonistamisstiil juba ise läikpiltide koloriidi järgi ning lõpuks kadus piltidelt hoopiski.

Peamiseks tööviisiks sai kollaazh. Väljalõiked pildiajakirjadest kombineeruvad nüüd arvutis töödeldud kujutistega, need trükitakse läbipaistvale kilele ning ääristadakse pehme sädeleva sameti või musta brokaatpalistusega. Harvad pole mustast siidist taustad. Tulemus on magus, ligitõmbavalt magus. Ilmuvad ka uued, laenatud peategelased: sekspomm Ilona Staller, moemodell Naomi Campell, koomik Rowan Atkinson, rokilegend Mick Jagger, Kurt Cobain, Madonna jt. – kõikjalviibivad üliolendid, kes moodustavad kaasaegse popkultuuri panteistliku tipu. Jumalad, staarid, haldjad, meediamogulid, mannekeenid ja filmikangelased.

Nukke loomingus paljastub sarkastiline alatoon, hoolimata sellest, et kõik algas nii ilusates värvides. Mõned tegelased on suisa grotesksed ja traagelniitidest triibulised ning lõppeks ongi ju sureliku ülendamine surematuts läbipaistvalt silmakirjalik tegevus. Võib oletada, et kollaaž soosib nihilistliku maailmapildi kujunemist, arvamust, et iga asi võib tähendada mida iganes. Siit edasi jõuab Nukke tõdemuseni, et see kõiketähendav miski ei pruugigi ilmtingimata pilt olla. See võib olla ükskõik mis. Ning Nukke piltide kuju ja suurus hakkavad tugevalt varieeruma, kahanedes kohati rinnamärgiks, siis mugandudes käise-embleemiks, järsku kosudes altarilaadseks triptühhoniks ning sealt edasi arusaamatuteks objektideks ja läbipaistvateks assamblaažideks, mis meenutavad ligitõmbavaid seadeldisi moepoe vitriinidest. Ka samad peategelased tähistavad eri piltidel eri asju, nii nagu jumaladki kehastuvad vajadusel kelleks tahes. Isegi poosid on teinekord samad. Kõik tähendab kõike. Teoses nimega “Parise otsus” kehastab õieli aetud rinnapartiiga Madonna korraga kolme Kreeka jumalannat. Popkunst ajab teinekord nii lihtsalt läbi, et see muutub juba tähelepanuväärseks. Nukke oskab sellele tähelepanu juhida – tema kunst on ka suuresti popkunsti analüüs. Näeme, et tema glamuuri-ihalus polegi nii süütu, kui algul näis, popkunsti luues uurib ta üksiti ka selle anatoomiat. Värvilise pildi taga varjub kaine mõtleja.

Johannes Saar „Eesti kunstnikud 2“ (Kaasaegse Kunsti keskus 2000)