„Väljavaated“, „Väljavaated II“

„Väljavaated“ Pärnu Linnamuuseumis 2006

Kunstnik lisab natüürmordile kaose

… Kunst on eelkõige mäng ja fiktsioon ning nii mängib kunstnik Mall Nukke Pärnu linnagaleriis oma värskel väljapanekul “Väljavaated” tulevikuteemaga: millised on Eesti väljavaated, millised inimkonna väljavaated püsima jääda.

Nukke pildid on tehtud akrüülmaalis ja digiprindis. Pildid mõjuvad maalidena, sest neid on töödeldud lakkidega. Osa töid on õlimaalid ja osa kullatud pinnaga taiesed. Nukke on tuntud kui kollaažitehnika viljeleja ja seekordki ei puudu töödes kollaažielement. Näituse nimi “Väljavaated” tähendab väljavaadet tulevikku, aga ka vaadet toaaknast või koguni vaadet Eestist maailma. Väljavaade eeldab mitmekesist lähenemist.

Nukke pannool “Vaade ateljeest linnale” on näiteks tuba argise pudi-padiga, mis viitab mõnusale äraolemisele. Samal ajal avaneb kardinate vahelt vaade linnale, kõrghoonele. Tegemist on Tartuga. Kõrghoonet asub kohe rammima lennuk. Kordumas on 11. septembri sündmus. Katastroofivõimalus on alati, ei maksa arvata, et oleme maailmast eraldi.
Et kahel järgmisel pannool on skeletid, võiks oletada, et tegemist on “Surmatantsu” ainetel looduga. Nukke täpsustab, et pigem on tegu muteerunud inimestega, täpsemalt linnainimestega, kellest on saanud linnaloomad. Inimesest on kujunenud imelik monstrum, ostupalavikus masininimene. „Eks ju linnainimestel ongi ostuhullus käia supermarketites ja osta paaniliselt asju. Elu keerleb ainult suure allahindluse tähe all. See on nagu päike, mis valgustab ja soojendab linnalooma,“ iseloomustas Nukke.

Silja Joon
Pärnu Postimees, 2006, 04. August

 

„Väljavaated II“ Artdepoo galerii 2007, Tallinn

Maailma lõpp

Mall Nukke rõhutab, et tema piltide mõte on lihtne. Vahel ütleb, et teeb oma pilte puhta mõistusega. Ta on ka sellega vahele jäänud, et eelistab idealiste ratsionalistidele. Esimesed on maailmaparandajad, teised koostavad üha uusi valemeid, mille lahendiks on maailma lõpp. Selles mõttes sobivad ratsionalistid mõistuseinimese Mall Nukkega, sest ka tema piltide lahendiks on maailma lõpp.

Mall Nukke esimene lihtne mõte on oma piltide paigutamine ArtDepoo galeriisse nagu kirikubasiilikasse. “Altarimaaliks” on anatoomiaõpikust pildile astunud nahata inimene seisvas poosis, mis on paratamatult teatraalne, kui kurgualuse ja kaenlaaukude näitamiseks pea kuklasse ja käed taevasse heita. Ühes käes hoiab ta lõpmatuse, teises reostuse märki. Selle homo urbanus’e sünnipildi taustaks on supernoovalik plahvatus. “Löövimaalid” kujutavad inimese loomist Michelangelo Sixtuse-jumala viipega, mis pintsaklipsustab pärdikuid. Skalpell kirurgi käes on ilu tööriist. Väntmehhanismide kepsude külge kinnitatud laibakäed pumpavad käima südant. Ümmargune “roosaken” otsaseina ukseportaali kohal kujutab ilu+raha.

Mall Nukke teine lihtne mõte on kogu loomingut läbiv fookus. Ta pildid pakuvad silmale puhkekohta sama selgelt nagu tooli istumiseks. “Roosaken” ja “Löövimaalid” kujutavad vurr-raevukaid keeriseid, mille energia koondub, kuumeneb üle ja plahvatab piltide arvu kordse jõuga “Altarimaali” kärgatuseks.

Kolmas lihtne mõte on säästev-roheline. Piltide materjal on rebitud postkasti kogunevatest on-off kataloogidest, naisteajakirjadest, kõiksugu reklaamtrükistest. Igaüks võib ise proovida, kui lihtne on poolteise kuni nelja ruutmeetriseid pildipindu omarebitud ribadega üle liimida. Veidi kortsu kleebitud karvaste servadega paberitükid moodustavad eriti energilisi pildivoolusid justkui elektritooli käristav ülekoormus.

Andri Ksenofontov, filosoof
Sirp, 2007, 08. juuni