MallNukke

ILMAPIIR
Armastame silmitseda horisonti, mis vabastab me meeled ja laseb meil tunda end osakesena kõiksusest. Kaunis päikeseloojang suveõhtul mererannas on kogemus, mis aitab meil üle saada talvisest kaamosest, kui silmapiiril sulavad ühte sombune hall taevas ja sinakasvalged lumeväljad. Mis saab sellest meeliköitvast, isegi romantilisest vaatest, kui (s)ilmapiiril terendab hoopis midagi sootuks tontlikku? Selle näituse maalidel on kujutatud nägemus olukorrast, kuhu inimkond on jõudsalt oma loodust ümber kujundava käega tüürinud.
Vaade, mis meile horisonti silmitsedes avaneb, sõltub sellest, kus me sel hetkel oleme. Näituse kaks kõige suuremat maali, „Silmapiir I“ ja „Silmapiir II“, mängivad justnimelt selle mõttega, et vastavalt me asukohale maastikul võib isegi üks ja seesama vaade mõjuda väga erinevalt. Kui oled end sättinud lebama liiga madalale, siis terendab silmapiir justkui kusagil eemal, kättesaamatus kauguses, ja ka tulevik, mida horisont võiks ennustada, on uttu mattunud ja hägune. See tekitab meis ebakindlust, sest me vaimusilm on looritatud. Kui oled aga roninud liialt kõrgele, sooviga saada osadust transtsendentaalsest kogemusest, siis tabab sind ootamatu meelehärm, sest sa ei näegi tehiskeskkonna risustatud betoonmaastiku taga loodetud kaunist piiri maa ja taeva kokkupuutepunktis. Maalil „Pilvepiir 2“ on kujutatud eelmiste maalide sümbioosi, kus kokku saavad kaks vastanduvat maailma – puhas, isegi neitsilik taevas ja agressioonist laastatud maad kattev inimvaip. Tehislik sõjajumal seisab keset oma hirmsat loometööd, inimjäänuste keskel, ja sirutab tiibu, valmistudes vallutama veel puutumata jäänud taevalaotust.
Maaliseeria „Allpool horisonti“ on mõnes mõttes jätk maalile „Pilvepiir 2“, ent nende maalide vormiks on maailma suurimate jõgede – Amazonase, Mississippi ja Volga – voolusängide kuju, millest olen võtnud mõned lõigukesed. Maalid kujutavad inimjõgesid, mis voolavad üle terve maakera, aeg-ajalt põhjustades üleujutusi, et siis jälle korraks koomale tõmmata. Need inimjõed, milles hulbivad ahnus, ignorantsus, võimuiha ja ükskõiksus, kulgevad läbi rüüstatud maastiku.
Seda näitust vaadates ei peaks siiski langema musta masendusse, sest mu maalid ei ole kunagi liiga surmtõsiselt üheplaanilised, neis on ikka pisukene irooniatilk ka sees. Pildid sellel näitusel ei edasta mitte sõnumit peatselt saabuvast apokalüpsisest, vaid konstateerivad lihtsalt asjade seisu. Nii võiks inimkonda vaadata kui vohavat hallitust, nii-öelda vaibarahvast, kelle horisont asub madalal, tolmurullide keskel.
Muuhulgas ajendas mind käesoleval näitusel eksponeeritud maale looma võimalus vaikselt naasta oma aastatetaguse loomingu juurde, et taaskord kasutada kollaažitehnikat, aga põimida see nüüd õlimaaliga.