MallNukke

Näitus „Maaniad“ kõneleb inimeste meeletusest, hullusest püüda kinni, petta ära või osta aega. See on näitus ajast mahajäämise hirmust ja meeleheitlikust püüdest teda ennetada, hirmust selle ees, et juhus võiks sekkuda meie hoolikalt ülesehitatud süsteemidesse, millesse oleme surunud oma eksistentsi.
Inimeste poolt kodustatud arusaam ajast, sellest tänases maailmas nõutuimaks muutunud kaubast, pendeldab meie mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Liikudes punktist punkti, süüa tehes, lõbutsedes ja lapsi kasvatades tundub meile, et aega võiks üle jääda. Aga ei. Pigem on nii, et mida rohkem rahvast maamunal, seda vähem jagub aega kõigile. Nagu oleks seda inimkonna jaoks vaid teatud hulk välja mõõdetud. Ja kuigi me lohutame end petuteadmisega, et haldame aega, siis tegelikult kipub olema vastupidi: aeg haldab inimesi.
Võib olla, et määratlused, mis on meie jaoks liiga suured, nagu ka need, mis on liialt väikesed, ei kattu meie tähelepanuväljaga õiges mahus, peibutades meid kompenseerima… tõelust illusioonidega, olemist omamisega ja lakkamatut ajavaegust asjadega. Selleks, et viimaseid – just niisama nagu meid endidki – aja vägevas voolus mõttetuks jahvatada.
Näitusel on eksponeeritud Mall Nukke kollaažiseeriad „Deus ex Machina“, „Maaniad I-III“, „Aeg & Asjad“ ning „Aeg & Inimesed“. Kollaažitehnikat on ta oma töödes kasutanud juba alates 1993. aastast. Kollaaž pole aga Nukke jaoks mitte niivõrd kokkukleepimine kuivõrd kontseptuaalne liitmine. Väikestest, näiliselt juhuslikest kildudest moodustub tervik nagu tõde. Midagi pole öeldud otse –– vihjete keel on magusam.
Kunstnik on oma seeriaid kirjeldanud järgmiselt :
„Deus ex Machina“
Tihti on nii, et juhus võtab endale „jumaliku sekkumise,“ omalaadse Jokkeri rolli elu kaardimängus. Kui Terry Pratcheti romaanis „Vaibarahvas“ lõpetab arusaamatu juhus tervete rahvaste ajaloo lihtsalt kellegi süüdimatult üle vaiba jalutamisega, siis mille poolest erineb see jalutuskäigust metsas, kus tallame surnuks hulga faunat ja floorat, ilma seda enesele teadvustamata?

„Maaniad I-III“ ehk „Nagu oravad rattas“ koondab teoseid, mis väljendavad inimeste püüet organiseerida ja hallata neile antud aega aina meeletumaks muutuval rattajooksul. Ring on täiuslik, samas lõpetatud mittearenev kujund –– välja- ja sissepääsuta. võidujooksu ajaga muudab farsiks äratundmine, et ratast ei keeruta mitte sina ise, vaid sulle tundmatud jõud.

„Aeg & Asjad“ (2010-2013)
Seeria neli tööd on ühe kulgemise erinevad faasid, kergelt koomiksimaigulised destruktsiooni illustreerivad pildid, kus aeg hävitab ühtviisi inimesi ja nende loodut –– valdavalt esemetest moodustuvaid kooslusi.

„Aeg & Inimesed“
Kumb neist esimesena finiši ületab? Millise võidu nimel? Võistlejate pingutus koondub sekunditele ja sekundi murdosadele, et saavutada üleolek. Selleks treenitakse aastaid. Kuid millist rolli mängib siin aeg ja millist inimene?